Minu toidusõltuvusest, igavesti kestvast dieedist ja enesele piirangute seadmisest
Tahtsin teile
rääkida natuke enda toitumisest. Tänaseks on ikka tohutult palju selliseid
lehekülgi ja blogisid, kus toitumisnõustajad õpetavad meid, mida süüa, mida
juua ja kuidas liikuda. Mõnda neist on isegi väga põnev lugeda, aga ütlen ausalt, et järgida
ma ühtegi neist ei viitsi. Loomulikult saab nendest ka häid mõtteid, näiteks
ükspäev Paljas Porgandi postitusest avastasin, et on olemas kalorivaba
suhkrusiirup. No mina polnud küll varem sellisest asjast kuulnud.
Niipalju, kui ma
ennast mäletan, olen ma üritanud oma toitumist piirata, kaalu hoida või siis
seda korrigeerida. Päris tüütu ausalt öeldes. Mina kui toidusõltlane tõsimeeli
tunnen lausa kadedust nende suhtes, kes saavad süüa seda mida hing ihkab ja
niipalju kui ihkab. Mina ei saa. Või noh ma ju saaks, aga siis peaksin
arvestaama ka vähemalt pluss 7 kiloga ilmselt. Ma usun, et ma toitun
tervislikult, enamaltjaolt on minu toidulaual salatid, aga sellegi poolest ei
ole ma oma ideaalkaalus. Kas ma söön palju? Endameelest söön ma nii vähe, et
vähem enam süüa on raske. Me ju (või no vähemalt mina) sööme ka
maitsenaudingute pärast ja kui kõik on keelatud, siis on suisa keeruline olla. Ma mõtlen, et mida ma siis üldse võin, kui ma midagi endale lubada ei saa. Kas
see on siis elu, kui söön päevas 2 kapsalehte? Olles vapralt marssimas 40 ndate poole, olen seda enam
tähele pannud, et kõik mis suhu pistad kaalu ka tõstab. Ma ei mäleta enam,
millal ma viimati suhkrut kohvi sisse panin – see komme on mul aastaid juba minevik ja niisama ma kunagi midagi ei näksi, mida tegin rahumeeli kahekümneselt. Mul on väga kindlad toidukorrad ja ainult vahel harva kaldun neist kõrvale. Ma ei haara praktiliselt kunagi mitte mingite küpsiste ega kommide järele, vaid lihtsalt käin neist mööda. Nagu ütlesin vaid ainult eriolukorrad on need (kellegi sünnipäev vms), kui käitun teisiti.
Hommikusöögi
söömise olen ma ka ära lõpetanud. Veendusin selles, et tegemist on harjumusega
ja et seda on võimalik muuta. Aga kas mu kaal sellest muutus? Ei muutunud.
Järelikult tuleb midagi muud oma toitumises korrigeerida. Jaa ma tean väga
hästi seda juttu, et hommikusöök on kõige olulisem blää, blää, blää, aga
arvestades sellega, et alla 100 kcal hommikusööki pole põhimõtteliselt olemas,
siis kas süüa 200-300 kcal sisse endale mingi jogurti või pudruga hommikul, või
saada sellevõrra päevas kaloreid vähem, olen ma läinud just seda teist teed.
Ühesõnaga minu
kaal on viimase poole aasta jooksul u 3 kg tõusnud ja väikeste muudatustega
seda korrigeerida pole olnud võimalik. Kindlasti leidub nüüd neid, kes vaikselt
pihku itsitavad, või siis hoopis neid, kes tahaks mulle piki pead virutada, et
oma 3 kg virisen.... Aga tegelikult on nii, et 50 kg juures 3 kg allasaamine on
sama raske kui 100 kg juures võibolla 10 kg alla saamine. See lihtsalt ei taha mu juurest
ära minna. Ok, see selleks või nagu ütles Jan Uuspõld „selleks seda“, aga ma
tahan lihtsalt öelda, et vaatamata sellele, et ma tarbin toiduks tegelikult vähe
– isegi vähem, kui minu 11 aastane laps, siis kaaluprobleemid on mul
sellegi poolest.
Ma ei söö lõunaks
seapraadi – vaid naljaga pooleks hoopiski mikroskoopilise salati. Enamus ei
saaks sellest kõhtu täis või siis lihtsalt tahaks midagi veel. Jaa, muidugi,
mina tahan ka, aga ma lihtsalt ei luba endale enamasti seda.
Õhtu on ilmselt
minu kõige toekam toidukord. Jah, ma
tean küll, mida kõik mulle kohe ütleksid – kõik peaks olema hoopiski vastupidi.
Aga millal ma siis naudin head toitu ja maitseid? Nädalavahetusel? Selline ongi
elu? Ja nii ma siis aeg ajalt õhtuti patustan. Viimasel ajal olen mõelnud välja
endale küll reeglid: reegel nr 1: lisaportsu ei võta; reegel nr 2: nädala sees
magustoitu ei tee ega söö; reegel nr 3: veini ei joo. Hea seegi
kui need reeglid olemas on, iseasi, kas neist ka kinni peetakse. Loomulikult on
raske, aga vähemalt olen ma enese jaoks need reeglid loonud ja katsun neist
kinni pidada. Otseloomulikult on kõik kinni ju minu enda tobedates harjumustes
ja tegelikult on vaid tahtmise küsimus kõike muuta.
Tänaseks on on
vist 2 aastat juba möödas minu aktiivsemast sporditegevusest. Tunnistan üles,
et jooksmine ei hakanudki mulle päriselt meeldima ja ausalt öeldes tegin ma
seda ainult selleks, et heas vormis olla ja et saaks endale rohkem lubada
(süüa). Ma imetlen neid fitnessi fanaatikuid ja päris täpselt isegi ei saa aru,
kuidas nad kõike seda jõuavad. Päris mitu minu tuttava-tuttava-tuttavat on
saavutanud enesele paari aastaga sellise vormi, mida pole ma oma uneski näinud,
veel enam osalevad võistlustel, saavutavad esikohti jne... Mina
isiklikult ei tea kuidas on võimalik päevast päeva peale tööpäeva rassida veel trennis
2 h, siis minna koju magama ja alustada järgmisel päeval kõike otsast. Ja mis veel hullem, pidada sealjuures
kinni kõikidest nendest rangetest piirangutest nii toitainete kui ka –koguste osas.
Kas see on elu? Mina tean, et mina seda ei suuda. Ja ma ma mõtlen, kas neile
meeldib seda teha, või on selle taga hoopis suurem eesmärk? Kas nad ka kunagi
väsivad/murduvad nagu mina? Ja viskavad püssi nurka? Ma ei mäleta enam, millal ma
viimati jooksmas käisin. Varasemalt tegin seda 3 x nädalas iga kord vähemalt 10 km. Of course ma tundsin ennast hästi ja trimmis, aga see tegevus ei meeldinud
mulle. Mäletan mitmeid kordi, kui taaskord ei olnud „minu päev“, aga minu
põhimõtted lihtsaltei lubanud „ringi“
pooleni jätta, mis tähendanuks ju jooksmiskohustuse edasilükkumist järgmisele
päevale, ja jõudes kuidagimoodi ringilt lonkides tagasi, hävitasin ära kõik,
mis külmkapis oli. Päris lahe mis?
Olles loonud
enesele mingid reeglid, olles vähendanud toiduvalmistamisel rasvade hulka ja
süsivesikuterikkaid koostisosi ja seistes endiselt silmitsi puugina
külgehaakunud 3 kg, olen mõelnud isegi, et võib-olla, kui suvi ükspäev kavatseb
ka Eestisse jõuda (mis täna juba paistab sinnapoole liikuvat), klopin jooksupüksid tolmust puhtaks ja kougin tossud
kapinurgast välja ning teen vanade aegade mälestuseks ühe 10 kg jooksuringi. Võib-olla saab sellest taas mingisugune harjumus, või kui mitte seda, siis ebameeldiv
kohustus, aga vähemalt on mul siis loodetavasti lootust külgehaakunud 3 kg hüvasti jätta. No eks me näe.
Inimeste meel ja mõtted on muutlikud, ei tea kunagi mis juttu ma ntx kuu aja
pärast räägin. Kokkuvõtteks tundub isegi jabur, et me sööme endale
vabatahtlikult sisse liigselt kaloreid ja vormis püsimise nimel rassime pärast
tund aega jooksurajal, et need samad sissesöödud kalorid hävitada. Väheke totter kas pole?
Selleasemel, et neid siis enesele sisse mitte toppida? Minu kuldsed sõnad kõigile
on – selleks et peenike välja näha, ei pea sa mitte midagi tegema – ei trennis
käima, ega ka sööma! J Head trimmis püsimise üritamist!
NB! Istusin täna muide ühe sütitava inimese kõrval, kelle jutu järgi pidi kaal langema nagu lepase reega, vaja ainult järgida paari reeglit - loobuda magusast ja jahust. See motiveeris kohe mindki. Tänane Selveri saak oli üsna tervislik, loodetavasti valmib sellest üks kalorivaene salat, mille õnnestumisel jagan seda ka teiega.
Kommentaarid
Postita kommentaar