Minu toidusõltuvusest, igavesti kestvast dieedist ja enesele piirangute seadmisest

Tahtsin teile rääkida natuke enda toitumisest. Tänaseks on ikka tohutult palju selliseid lehekülgi ja blogisid, kus toitumisnõustajad õpetavad meid, mida süüa, mida juua ja kuidas liikuda. Mõnda neist on isegi väga põnev lugeda, aga ütlen ausalt, et järgida ma ühtegi neist ei viitsi. Loomulikult saab nendest ka häid mõtteid, näiteks ükspäev Paljas Porgandi postitusest avastasin, et on olemas kalorivaba suhkrusiirup. No mina polnud küll varem sellisest asjast kuulnud.

Niipalju, kui ma ennast mäletan, olen ma üritanud oma toitumist piirata, kaalu hoida või siis seda korrigeerida. Päris tüütu ausalt öeldes. Mina kui toidusõltlane tõsimeeli tunnen lausa kadedust nende suhtes, kes saavad süüa seda mida hing ihkab ja niipalju kui ihkab. Mina ei saa. Või noh ma ju saaks, aga siis peaksin arvestaama ka vähemalt pluss 7 kiloga ilmselt. Ma usun, et ma toitun tervislikult, enamaltjaolt on minu toidulaual salatid, aga sellegi poolest ei ole ma oma ideaalkaalus. Kas ma söön palju? Endameelest söön ma nii vähe, et vähem enam süüa on raske. Me ju (või no vähemalt mina) sööme ka maitsenaudingute pärast ja kui kõik on keelatud, siis on suisa keeruline olla. Ma mõtlen, et mida ma siis üldse võin, kui ma midagi endale lubada ei saa. Kas see on siis elu, kui söön päevas 2 kapsalehte? Olles vapralt  marssimas 40 ndate poole, olen seda enam tähele pannud, et kõik mis suhu pistad kaalu ka tõstab. Ma ei mäleta enam, millal ma viimati suhkrut kohvi sisse panin – see komme on mul aastaid juba  minevik ja niisama ma kunagi midagi ei näksi, mida tegin rahumeeli kahekümneselt. Mul on väga kindlad toidukorrad ja ainult vahel harva kaldun neist kõrvale. Ma ei haara praktiliselt kunagi mitte mingite küpsiste ega kommide järele, vaid lihtsalt käin neist mööda. Nagu ütlesin vaid ainult eriolukorrad on need (kellegi sünnipäev vms), kui käitun teisiti.

Hommikusöögi söömise olen ma ka ära lõpetanud. Veendusin selles, et tegemist on harjumusega ja et seda on võimalik muuta. Aga kas mu kaal sellest muutus? Ei muutunud. Järelikult tuleb midagi muud oma toitumises korrigeerida. Jaa ma tean väga hästi seda juttu, et hommikusöök on kõige olulisem blää, blää, blää, aga arvestades sellega, et alla 100 kcal hommikusööki pole põhimõtteliselt olemas, siis kas süüa 200-300 kcal sisse endale mingi jogurti või pudruga hommikul, või saada sellevõrra päevas kaloreid vähem, olen ma läinud just seda teist teed.

Ühesõnaga minu kaal on viimase poole aasta jooksul u 3 kg tõusnud ja väikeste muudatustega seda korrigeerida pole olnud võimalik. Kindlasti leidub nüüd neid, kes vaikselt pihku itsitavad, või siis hoopis neid, kes tahaks mulle piki pead virutada, et oma 3 kg virisen.... Aga tegelikult on nii, et 50 kg juures 3 kg allasaamine on sama raske kui 100 kg juures võibolla 10 kg alla saamine. See lihtsalt ei taha mu juurest ära minna. Ok, see selleks või nagu ütles Jan Uuspõld „selleks seda“, aga ma tahan lihtsalt öelda, et vaatamata sellele, et ma tarbin toiduks tegelikult vähe – isegi vähem, kui minu 11 aastane laps, siis kaaluprobleemid on mul sellegi poolest.

Ma ei söö lõunaks seapraadi – vaid naljaga pooleks hoopiski mikroskoopilise salati. Enamus ei saaks sellest kõhtu täis või siis lihtsalt tahaks midagi veel. Jaa, muidugi, mina tahan ka, aga ma lihtsalt ei luba endale enamasti seda.

Õhtu on ilmselt minu kõige toekam toidukord. Jah,  ma tean küll, mida kõik mulle kohe ütleksid – kõik peaks olema hoopiski vastupidi. Aga millal ma siis naudin head toitu ja maitseid? Nädalavahetusel? Selline ongi elu? Ja nii ma siis aeg ajalt õhtuti patustan. Viimasel ajal olen mõelnud välja endale küll reeglid: reegel nr 1: lisaportsu ei võta; reegel nr 2: nädala sees magustoitu ei tee ega söö; reegel nr 3: veini ei joo. Hea seegi kui need reeglid olemas on, iseasi, kas neist ka kinni peetakse. Loomulikult on raske, aga vähemalt olen ma enese jaoks need reeglid loonud ja katsun neist kinni pidada. Otseloomulikult on kõik kinni ju minu enda tobedates harjumustes ja tegelikult on vaid tahtmise küsimus kõike muuta.

Tänaseks on on vist 2 aastat juba möödas minu aktiivsemast sporditegevusest. Tunnistan üles, et jooksmine ei hakanudki mulle päriselt meeldima ja ausalt öeldes tegin ma seda ainult selleks, et heas vormis olla ja et saaks endale rohkem lubada (süüa). Ma imetlen neid fitnessi fanaatikuid ja päris täpselt isegi ei saa aru, kuidas nad kõike seda jõuavad. Päris mitu minu tuttava-tuttava-tuttavat on saavutanud enesele paari aastaga sellise vormi, mida pole ma oma uneski näinud, veel enam osalevad võistlustel, saavutavad esikohti jne... Mina isiklikult ei tea kuidas on võimalik päevast päeva peale tööpäeva rassida veel trennis 2 h, siis minna koju magama ja alustada järgmisel päeval  kõike otsast. Ja mis veel hullem, pidada sealjuures kinni kõikidest nendest rangetest piirangutest nii toitainete kui ka –koguste osas. Kas see on elu? Mina tean, et mina seda ei suuda. Ja ma ma mõtlen, kas neile meeldib seda teha, või on selle taga hoopis suurem eesmärk? Kas nad ka kunagi väsivad/murduvad nagu mina? Ja viskavad püssi nurka? Ma ei mäleta enam, millal ma viimati jooksmas käisin. Varasemalt tegin seda 3 x nädalas iga kord vähemalt 10 km. Of course ma tundsin ennast hästi ja trimmis, aga see tegevus ei meeldinud mulle. Mäletan mitmeid kordi, kui taaskord ei olnud „minu päev“, aga minu põhimõtted lihtsaltei lubanud  „ringi“ pooleni jätta, mis tähendanuks ju jooksmiskohustuse edasilükkumist järgmisele päevale, ja jõudes kuidagimoodi ringilt lonkides tagasi, hävitasin ära kõik, mis külmkapis oli. Päris lahe mis?

Olles loonud enesele mingid reeglid, olles vähendanud toiduvalmistamisel rasvade hulka ja süsivesikuterikkaid koostisosi ja seistes endiselt silmitsi puugina külgehaakunud 3 kg, olen mõelnud isegi, et võib-olla, kui suvi ükspäev kavatseb ka Eestisse jõuda (mis täna juba paistab sinnapoole liikuvat), klopin jooksupüksid tolmust puhtaks ja kougin tossud kapinurgast välja ning teen vanade aegade mälestuseks ühe 10 kg jooksuringi. Võib-olla saab sellest taas mingisugune harjumus, või kui mitte seda, siis ebameeldiv kohustus, aga vähemalt on mul siis loodetavasti lootust külgehaakunud 3 kg hüvasti jätta. No eks me näe. Inimeste meel ja mõtted on muutlikud, ei tea kunagi mis juttu ma ntx kuu aja pärast räägin. Kokkuvõtteks tundub isegi jabur, et me sööme endale vabatahtlikult sisse liigselt kaloreid ja vormis püsimise nimel rassime pärast tund aega jooksurajal, et need samad sissesöödud kalorid hävitada. Väheke totter kas pole? Selleasemel, et neid siis enesele sisse mitte toppida? Minu kuldsed sõnad kõigile on – selleks et peenike välja näha, ei pea sa mitte midagi tegema – ei trennis käima, ega ka sööma! J Head trimmis püsimise üritamist!

NB! Istusin täna muide ühe sütitava inimese kõrval, kelle jutu järgi pidi kaal langema nagu lepase reega, vaja ainult järgida paari reeglit - loobuda magusast ja jahust. See motiveeris kohe mindki. Tänane Selveri saak oli üsna tervislik, loodetavasti valmib sellest üks kalorivaene salat, mille õnnestumisel jagan seda ka teiega.